Nüüd on olemas üks konkreetne koht, kuhu on koondunud terviklik meeskond ja kuhu on inimestel lihtsam tulla. Meil on nii haigla- kui polikliinikutöö ühes majas. Psühhoterapeudid, arstid, vaimse tervise õed ja vaimse tervise nõustamistelefon on kõik koos. Praegu on üleüldine probleem, et järjekorrad on pikad ja ei pääseta abi saama. Tänu meeskonnatööle saame kiiresti aidata ka neid lapsi, kes justkui esmapilgul ei saa kohe vastuvõtule, aga on endast kuidagi märku andnud – näiteks nõuandetelefonile või e-postile. Abini jõudmine läheb palju kiiremini, raviplaani läbimõtlemine ja rakendamine efektiivsemalt, sest meil on olnud võimalusi inimesi juurde palgata, tagada head töötingimused ja töö on hästi integreeritud nii maja sees kui väljaspool teiste kolleegidega.

 

Kõige klassikalisem on ambulatoorne vastuvõtt, nii lastepsühhiaatri ambulatoorne vastuvõtt kui ambulatoorne psühhoteraapia. Selgelt joonistub praegu välja ka vaimse tervise õe vastuvõtt, mis võimaldab aidata palju rohkem inimesi. Nõustavad ka sotsiaaltöötajad.

 

Välja on kujunenud kolm osakonda – kaks noorukite ja üks lastepsühhiaatria osakond. Söömishäirete osakond, mis on üks noorukite osakonnast, ei ole ainult statsionaarne, vaid seal on terve meeskond, kes töötab lastega ka ambulatoorselt edasi. Kui on vaja, on nad haiglas, kui vaja, on nad päevaravil. Hästi on käivitunud haiglakool. Meil on ka päevastatsionaaris mõnikord lapsed, kes on nii depressiivsed kui tõsise koolitõrkega ega pole nõus oma koolis käima, aga meil saavad nad käia haiglakoolis ja psühhoteraapias. Selle käigus valmistame neid ette oma või uude kooli minemiseks.

 

Kõikidel meeskondadel on psühhoteraapia võimekus veelgi paranenud. Meil töötab muusikaterapeut ja loovterapeut. Juurde on tulnud grupiteraapiaid. On näha, millised on korduvad probleemid, mille puhul oleks mõistlik teha näiteks vanematele või lasteaiaõpetajatele nõustamisgrupp, näiteks autistlike laste õpetajate grupp, depressiivsete noorukite grupp jne.

 

Nüüd on olemas ka võimla ja korralik aed. Kui meil on mõned pered, kelle vanemad ei oska lastega suhelda, ei tea, kuidas nendega mängida, siis võivad nad kohe pärast vastuvõttu minna sinna aeda ja proovida, kuidas ikkagi seda teha.

 

Olemas on tunnetustuba sensoorse integratsiooni probleemidega lastele. See on oluline autistlike laste puhul.

 

 

Väga erinevaid teid mööda. Mingi osa tuleb klassikalisel moel läbi polikliiniku registratuuri. Vaimse tervise nõuandetelefoni kaudu antakse nõu, kuhu probleemiga pöörduda. Osa lapsi ei tulegi meile, vaid lähevad näiteks Rajaleidja keskusesse, mis on haridusnõustamiskeskus. Rajaleidjaga oleme koostööd teinud ligi kaks aastat ja nad saavad aidata paljusid. Nad pakuvad nõustamist, aga kui jäävad hätta, tekib küsimus, kas on vaja lapse psühhiaatrilist hindamist, siis suunavad lapse meile. Üks osa lapsi saabub erakorraliselt läbi valvetoa. Samuti suunavad meile lapsi perearstid.

 

Nullist kuni 18. eluaastani. Teismeliste jaoks on kaks osakonda. Polikliinikus on kõik vanusegrupid. On ka väga väikeseid lapsi, kel on söömis- või unehäired. Nad käivad näiteks päevastatsionaaris või jäävad haiglasse sisse, et teha psühhoteraapiasekkumist, et ka ema õpiks oma last ise aitama ja lapse käitumist mõistma. Lastepsühhiaatria osakonnas on kuni 10-aastased lapsed. Päevastatsionaaris on väga palju eelkooliealisi lapsi. Meie soov on leida arenguhäiretega lapsed üles enne kooli ja aidata neid enne, kui nende erivajadused muutuvad krooniliseks. Lapsed käivad meil, kuni nad õpivad üldharidussüsteemis, seega ka näiteks 19-aastane võib veel käia lastepsühhiaatri vastuvõtul.

 

 

Eestis toimub see paljuski isiklike kontaktide põhjal. Oma suureks kasvavatele lastele otsime ise arsti, kuna ametlikke hoobasid Eestis pole. Tavaliselt vähemalt valmistame sellist last vähemalt pool aastat ette, et ta jõuaks selle mõttega kohaneda.

 

Suunamisel tuleks arvestada, et väga palju asju oskavad perearstid ise teha. Näiteks selleks, et saaksime rohkem ravida tõsisemate häiretega lapsi, depressiivseid ärevaid teismelisi või aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) lapsi, kelle ravi ongi lastepsühhiaatri töö, oleks väga hea, kui perearst teeks eelnevalt ise võimalikult palju uuringuid. Tuleks uurida lapse kehalist tervist, kaaluda, kas võib olla näiteks endokrinoloogilisi probleeme. Kogu kaasuvate häirete diferentsiaaldiagnostika ja uuringud võiksid olla tehtud. Ikka juhtub, et lapsel, kelle puhul arvatakse, et ta võib olla autist, on kuulmine kontrollimata ja tal on tegelikult vaja adenoidioperatsiooni, mitte psühhiaatri vastuvõttu.

 

Arvestades, kui palju meil on ATH-lapsi ja et osa elab suurtest keskustest kaugel, võiks pärast raviskeemide paikapanemist perearstid ise jälgida nende laste üldiseid näitajaid. Oleme valmis tegema selleks koolitusi. Selliste laste ülevõtmine esmatasandile on järgmine etapp, millega tahame tõsiselt vaeva näha.

 

Tihti on pettekujutelm, et lastepsühhiaatrias tegeletakse sotsiaalhoolekandega. Mulle tundub, et perearstid väga ei tea, et nad võiksid kasutada lastekaitsetöötajate abi. Patsientide puhul, kelle mured on pigem sotsiaalset laadi, võiksid nad ise või õed võtta kontakti lastekaitsetöötajatega. Süsteemis on abi andmise võimalusi. Teine võimalus on Rajaleidja, mille keskus on olemas igas maakonnas. Lapsed, kel on koolis või lasteaias kohanemisprobleeme või õpiraskusi, peaksid enne psühhiaatri juurde tulekut käima Rajaleidja nõustamisel. Nad tõesti oskavad vanemaid hästi nõustada, teevad järjest raskemaid uuringud ja nemad on need, kes annavad koolile nõu, kui on vaja midagi lapse õpetamise juures teistmoodi teha.

 

Kui on jätkuvalt vana kujutelm, et ükspuha mis probleemiga peaks lapse kohe psühhiaatri suurde saatma, siis tekivadki pikad ootejärjekorrad. Meil pole saatekirja – mis pole väga arukas –, aga perearstid peaksid teadma, milliseid kohti veel on selliste laste nõustamiseks.

 

 

Õdesid oleks vaja juurde palgata. Vaimse tervise õde on psühhiaatri parem käsi ja nende vastuvõttu tahame kindlasti suurendada.

 

Oleme tasapisi oma lepingumahtusid suurendanud ja need ka täitnud, kuid meie ootus on saada haigekassalt korralikud lepingumahud. Näiteks on hästi oluline koduraviteenus, kuid praegusest mahust ei piisa, kui mul on samas vaja ravida ka suitsiidikatse järgseid teismelisi või ATH-lapsi, kellest on statsionaarne ja ambulatoorne ravi pidevalt ületäidetud. Selleks, et saada integreeritud teenuste täispaketti, on meie jaoks ääretult oluline, et haigekassa võtaks meie lepingumahtude taotlusi tõsiselt.

 

Sotsiaalministeerium on järgmiseks aastaks planeerinud minimaalse täiendava eelarve, et saaksime regionaalsete keskuste arenguga edasi minna. Sellist toetust me haigekassalt ei ootagi, aga põhipakett raviteenuseid peaks olema tagatud.

 

Meie lastele pakutava abi maht on kaua olnud piiratud. Kliinilise kogemuse põhjal on näha, et nii kui õppeaasta algab ja psüühiline pinge muutub tundlikumate laste jaoks üleliia suureks, suureneb erakorraliste patsientide arv. Meile tulevad teismelised, kelle ennasthävitav käitumine nõuab haiglaravi. Siis enam ennetamise või nõustamisega midagi ei tee, vaid need lapsed tuleb haiglasse sisse võtta. On hetki, kus Tallinnas on nii PERHi lastepsühhiaatria osakond kui meie osakonnad täis. Need on probleemid, mida haigekassainimesed peavad väga tõsiselt võtma. Seni, kuni pole ambulatoorset abi igal pool stabiilselt saada või muud haridussüsteemi toetavad mehhanismid ei ole tagatud, tuleb meile väga palju erakorralisi lapsi.

 

 

Usun küll, et meie statsionaarse abi lepingumahud saavad aasta lõpuks tavapärasel moel ületatud. Praeguse info valguses makstakse aga ületöö eest veelgi väiksema koefitsiendiga kui seni. Samas ei saa me öelda, et ei võta patsienti vastu. Peame näiteks tagama, et autistlikud lapsed, kes käivad koolis, kes on uurimata, kel on näha, et nende kohanemisvõimetus tekitab agressiivsust, saavad tulla haiglasse. Kui patsient tuuakse meile kiirabiga, siis on vaja kiiremas korras uuringuid ja ravi alustamist, et last võimalikult ruttu aidata.

 

Ühiskond ootab, et meil ei oleks koolivägivalda. Me peaksime neid lapsi selleks võimalikult hästi aitama ja abistama ka nende stressis vanemaid.

 

 

Neli – Tallinnas, Jõhvis, Pärnus ja Tartus. Laste vaimse tervise statsionaarse osakonnaga keskused on Tallinna Lastehaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Jõhvis ja Pärnus on ainult ambulatoorne abi. Ümber on kogu ülejäänud võrgustik, kelleks on piirkondlikud lastekaitsetöötajad ja Rajaleidja.

 

Ida-Viru keskus on selle koha jaoks veepiisk keset kõrbe. Nii seal kui Pärnus tuleb olemasolev töö haigekassalepingutega tagada. Näiteks psühhoteraapiat läheb lastel ja noorukitel vaja palju, aga kuidas seda haigetele tagada? Me ei saa kõigile anda ainult medikamentosset ravi. Kui ravida ravijuhiste järgi, siis väga paljude laste häirete puhul on psühhoteraapia must be. Selle peaks tagama haigekassa, sest nii saame stabiilsed täiskasvanud, kes lähevad hiljem tööle ja maksavad riigile makse.

 

Eelmise aasta novembris oli Tallinnas noorukitega toimuv päris tormiline. Ootus meie tööle on hästi suur ja me ei tahaks inimesi petta. Ma ei saa ju emale seletada, et tõenäoliselt on mul detsembriks ravilepingud lõppenud.

 

 

Me liigume ühest aastast teise ja elu on dünaamiline, aga põhimõtteliselt küll. Arstid töötavad inimeste vajadustest lähtuvalt, kuid nad pannakse väga kainesse kasti, mis päris elu vajadustega üldse ei klapi. Me ei saa panna EMOdesse aasta lõpus silti, et vaadake ise, kuidas hakkama saate.

 

Pidevalt räägitakse Eesti tervishoiu efektiivsusest, aga mina ei tahaks sellega uhkustada. See on inimesi laastav. Haigekassa ootus on, et tehku me sama asja samamoodi edasi, aga minu arust on ääretult vastutustundetu mitte välja öelda, et me töötame läbipõlemise piiril. Patsiendid peaksid riigilt nõudma, et arste ei survestataks ega hirmutataks, vaid nende turvalisus ja töökoormus oleksid adekvaatsed. Läheneme riskipiirile. Arstlikud otsused võtab ikkagi vastu inimmõistus ja ühest hetkest tuleb piir ette. Seetõttu ei arva ma midagi head efektiivsusest, sest see on inimesi laastav ja võib tuua juurde ravivigasid.

 

 

Tallinnas on lastepsühhiaatreid ligi 15, aga Ida-Virus pole ühtegi. Seal on kordades vähem võimalusi saada lapsele koht erivajadusega lapse lasteaiarühma või spetsiifilist rehabilitatsiooni, kui tal on kõnehäire või autism. Need asjad on alakorraldatud. Ida-Viru on mitmete turvariskidega, lahendamata tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeprobleemidega koht, kus on väga palju kroonilist väsimust, ravimata depressiooni ja uurimata psüühikahäiretega lapsi. Kui inimesed tulevad sealt meile või Tartusse ravile, on nad väga motiveeritud. Nad tulevad õigel ajal vastuvõtule ega vaidle.

 

Kui nüüd sellised regionaalsed keskused on loodud ja me ise oleme omaalgatuslikult tegelenud kvaliteedihindamisega, siis järgmine probleem on teadusuuringute korraldamine. Meil on tõsine soov teha üks korralik longituuduuring Eesti laste vaimse tervise kohta, et kaardistada hetkeseis ja pikaajaliselt hinnata, mis meil siin toimub; näiteks seda, millised on meie alaravitud sihtgrupid ja millised varase arengu tegurid mõjutavad edasist vaimset tervist.