Новости

Priit Hõbemägi kõne vabariigi vanematest ja lapsesõbralikust riigist

23.02.2012

Vabariigi 91. aastapäevale pühendatud aktusel 23. veebruaril pidas lastehaigla töötajatele kõne Tallinna Ülikooli ajakirjandusosakonna õppejõud Priit Hõbemägi. Toome ära kõne täisversiooni.

Mul on täna eriline rõõm Teie ees seista. See maja on mulle üsna tuttav. Ligi kolm aastat tagasi käisin siin esimest korda koos abikaasa ja meie oodatust varem sündinud pojaga, ise ühtaegu õnnelikud ja natuke õnnetud nagu äsja lapsevanemaks saanud inimesed ikka.
 

Meie pisikese poja tohutu suured tumedad silmad vaatasid maailma kartlikult ja võõrastades, nagu ei julgeks ta esialgu sellelt midagi head oodata.. Kuid ta oli tubli, pidas hästi vastu ja tänaseks on temast saanud lõbus ja elav kolmeaastane poiss.

Nüüd on meil ka teine laps – aastane tüdruk. Tema saabus maailma õigeaegselt. On tugev nagu juurikas, väga nõudliku valju häälega ja käib vanemal vennal kannul nagu väike pardipoeg. Juba istuvad nad kahekesi mängunurgas ja suhtlevad omavahel, mõnikord tülitsedes ja teinekord kallistades, üksteise vastu suurt õrnust üles näidates. Just sellised hetked on nii erilised, et tahaks, et need ei lõppekski.

Täna, vabariigi aastapäeva eel ongi sobilik rääkida lastest ja vanematest. See on nii eriline, et me kõik, selle riigi kodanikud võime ennast täie õigusega pidada oma taasiseseisvunud vabariigi vanemateks. Enamus meist lõi vabariigi sünnile aktiivselt kaasa – me lauslime, käisime Öölaulupeol, Balti ketis, meeleavaldustel, andisme allkirju või võtsime osa talgutest. Me tegime midagi reaalset, mis meie riigi vabaks tegi. Vabariigi taassünd on meie kõigi, selle vabariigi kodanike kätetöö.

Seepärast on imelik kuulata, kui mõni ametiisik saab rinda aumärgi “teenete eest vabariigi taastamisel”. Ilma rahvata poleks taassündinud mitte mingit Eesti Vabariiki, ükskõik kui üleinimlikult targad oleksid olnud juhid. On kurb, et see tõde kipub nii tihti ununema, et mõnikord kuuleme poliitikuid vaidlemas selle üle, kes neist rohkem riigi sünnitamise juures oli ja kellel on rohkem teeneid. Kõigile neile inimestele, kes neil päevil kakskümmend aastata tagasi säravate silmadega vabadust nõudlesid, tuleks anda selle eest aumärk. Just nemad seda kõige rohkem väärivad.

Nõnda oleme meie olnud oma riigi sünni juures ja oleme temast vanemad ja vaatame seda eesti Vabariiki nagu oma last. See on meie õigus ja meie kohustus. Ja meie rahulolematus oma riigiga, nagu seda ette tuleb, ei ole lihtsalt rahulolematus, vaid see on vanemlik südamevalu, see on mure oma lapse tuleviku pärast. Sest me tahame, et see riik peaks ennast hästi üleval, oleks viisakas ja haritud, rõõmsameelne ja taibukas, ei kardaks tööd, oskaks keeli, ei laseks ennast ninapidi vedada ja rõõmustaks meid alati.

Tihti mõtlen, kas eestlased on oma riigi vastu liiga nõudlikud ei ole? Mida kõike me sellelt oma vabariigilt küll tahame – elatustaset nagu Euroopas, kaubavalikut nagu Kopenhaagenis, sotsiaalhoolekannet nagu Soomes, tolerantsust nagu Taanis, põllumajandust nagu Poolas, odavaid hindu nagu USA-s, lühikest töönädalat nagu Prantsusmaal, kultuurielu nagu Suurbritannias… Jah, see oleks üks tore maa küll, kus elada! Kuid see on siiski pinnavirvendus. On asju, mis on sellest palju tähtsamad.

Mida aeg edasi, seda veidram tundub mulle, et hoolimata aastate pikkusest pingutamisest, ei suudeta riigile kaugemat, pikaajalist sihti välja valida, samal ajal, kui vastus seisab otse meie ees ja vaatab meile oma suurte lapsesilmadega nõudlikult otsa. Eesti eesmärk on lapsed, meie tulevik ja tänapäev.
Jah, tõsi, praegune aeg pole lihtne ja soodustab elamist “üks päev korraga”. Ülemaailmne majanduskriis ei ole lõppenud, mured kestavad, aga ometi ei tohi see takistada meid selge pilguga kaugesse tulevikku vaatamast.

Meie tulevik algab lastest. See tõde on nii lihtne ja arusaadav, ükskõik millisel tasandil, et ei vaja kordamist. Miks poliitikud sellest aru ei saa? Tihti jääb tunne, et hoopis tähtsamad on kõikvõimalikud hüüded teemal “Euroopa viie rikkama riigi hulka”, justkui suudaks ainult rikkus Eesti kultuuri elus hoida. Ei, seda saavad teha ikka ja ainult inimesed, mitte rahatähed või aktsiaturud.

Kuidas saab üldse midagi tähtsamat olla kui lapsed, kõik need juba sündinud ja alles tulevad? Nende lapsepõlv, nende kasvamine, lasteaiad, koolid, kodud – kõik, mis teeb lastest rõõmsad ja tublid inimesed. Ning nende laste elujärje parandamine, kellele seda kõike pole osaks saanud. Täna me ei saa küll väita, et poliitikud lastega seotu mingilgi määral esiplaanile oleksid tõstnud. Kurbi näiteid, kus asjad on lausa vastupidi, võime aga liigagi tihti ajalehtedest lugeda.

Suured eesmärgid tulevad seestpoolt, neid ei mõtle välja raha eest palgatud turunduse või reklaami tegelased. Eesti riiklikku iseseisvust kui kogu rahvast ühendavat eesmärki ei nuputatud välja reklaamibüroos. See oli rahvuslik eesmärk. Kui meil oli vaja ennast kindlustada sõjaliselt – siis valisime eesmärgiks oli NATO. Et mitte jääda üksi suurte jõudude mängumaale, selleks oli vaja astuda Euroopa Liitu.

Sellisena on Eesti nüüd oma iseseisvuse ja koha maailmas juba kindlustanud. Kuid me ei ole kindlustanud end jätkusuutlikkust rahvana.

Poliitikute lubadused parandada rahva elujärge on lihtne arvestus, mis tugineb kasusaamisele – igaühe särk on ihule lähemal. Kuid see, mis on kasusaamisest kõrgemal, see on armastus. Armastus laste vastu ja laste tuleviku eest hoolitsemine ongi see edasiviiv jõud, mis võib Eestile nüüd anda uue hoo ja eesmärgi.

Eelistaksin viie rikkama riigi hulka jõudmisele viie kõige lastesõbralikuma riigi hulgas olemist. Või miks mitte üldse kõige lastesõbralikumaks riigiks saamist!

Selliseks maaks, kus alati ja kõiges mõeldakse kõigepealt lastele – kodus, tänaval, kohvikus, kauplustes, ülekäigurajal, kus iganes. Kus igas kohvikus on mängunurk, kus pole ohtlikult kinniplaksatavaid sulguritega uksi, kus lapsed saavad alati esimese tähelepanu ja naeratuse, kus ükskõiksuse ja kõrgi hoiaku asemel on hoolimine ja armastus. Kus on palju lasteaiakasvatajaid ja liivakastid on puhtad ja turvalised. Kus suhted on inimlikud ja soojad, mitte ametlikud ja külmad. Kus inimesed püüavad teha veel rohkem, mitte ei rahuldu ettenähtud miinimumiga.

Kõigele, mis lastega seotud, peaks olema roheline tee, olgu see rahastamine, projektide kinnitamine ja eelisarendamine.
Seda teha pole keeruline, seda teha pole isegi raske, sest mis võiks olla enesestmõistetavam kui laste eest hoolitsemine?
Ning see oleks Eesti eesmärk, mis ei vajaks keerulist tõlget, sest see on kõigile arusaadav ja üldinimlikult heakskiidetav ja mõistetav.

Sellises Eestis tahaksin ma elada tulevikus. Selline eesmärk võiks olla eeskujuks kogu maailmale.

Head saabuvat Eesti Vabariigi aastapäeva!

Lastehaigla elutööpreemia sai lastehematoloog Karin Orgulas

23.02.2012

"Oli 1982. aasta juuni. Vabariiklikku haiglasse, kus sel ajal pediaatriaosakonna juhatajana töötasin, toodi 2-aastane leukeemiahaige. Hematoloog oli puhkusel, mul tuli endal raamatute abiga ravi alustada," meenutab Karin Orgulas patsienti, kelle aitamine veenis teda eriala vahetamisele mõtlema. "Otsustavaks sai vajadus ja ahastus kasvajate laastamistööd nähes: neil aastatel kaotasime raskele haigusele umbes kakskümmend last aastas. Pidi olema võimalus midagi muuta!"

44-aastase staažiga lastearst Karin Orgulas on laste hematoloogia-onkoloogia teenistuse rajaja Tallinnas, haigla onkoloogiaosakonna rajaja ning pikaaegne juhataja.

2012. aasta elutööpreemia saajaks valisid ta üksmeelselt lastehaigla arstid. Preemiat vastu võttes tänas Orgulas kolleege kõrge tunnustuse, aga ka koostöövalmiduse ja kannatlikkuse eest, kui neilt nõutakse kiireid uuringuvastuseid. "Raske haiguse algusest kaotatud kolm-neli päeva võivad saada otsustavaks aastaid hiljem. Ka meie erialal tuleb ravi alustada viivitamatult!"

Onkohematoloogiaosakonna juhataja Kadri Saks ütleb, et dr Orgulase initsiatiivil ja loodud kontaktidel on osakond saavutanud igati võrdväärse koha sarnaste keskuste hulgas Euroopas.

Pärast Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist 1968 on dr Orgulas töötanud Rakvere haiglas (1968–1982), Tallinna Vabariiklikus haiglas (1982–1990), Nõmme haigla lastehaiglas (1990–1991). Hematoloogia-onkoloogia-osakonna juhataja oli ta Tallinna Lastehaiglas aastatel 1991–2006.

Täna on ta väga armastatud, austatud ja hinnatud arst nii lapsevanemate, patsientide kui ka osakonna personali hulgas.

Starkopf: "Meil ei ole Tartu või Tallinn. Meil on üks Eesti"

02.02.2012

26. jaanuarist on Tallinna Lastehaigla Tartu Ülikooli partnerhaigla. Mida see tähendab?

„Partnerhaiglaks olemine on haiglale selge kvaliteedimärk – tunnustus tehtud tööle ja potentsiaalile. See on sõnapaar, mida võite julgesti kasutada ning mis loodetavasti lisab väärtust Teie renomeele,“ ütles arstiteaduskonna dekaan Joel Starkopf, selgitades, et kui Eesti riik on täpselt nii väike või suur, et sellesse mahub vaid üks ülikoolihaigla, siis ülikooli partneritena on ka lastehaigla ees uued perspektiivid nii arstihariduse kui ka –teaduse arendamisel.

Dekaan möönis, et kuigi tegelikult on ülikooli arstiteaduskonna ja Tallinna Lastehaigla teaduskoostöö ning koostöö arstiüliõpilaste ja residentide koolitamisel olnud pikaajaline, siis selgepiiriline leping toob kasu mõlemale poolele. Arstiteaduskonna vastutusel on arstide ettevalmistamine kogu riigi jaoks ja ülikooli huvides on, et tudengite õpetamisse oleks haaratud kogu Eesti meditsiini tipud.
„Meil ei ole Tartu või Tallinn, meil on üks Eesti.“

Haigla juhatuse esimees Mall-Anne Riikjärv kinnitas oma lühikeses haiglat tutvustavas ettekandes, et haigla mõistab oma kohustusi ainsa, tervet Põhja-Eesti piirkonda teenindava laste multiprofiilse regionaalhaiglana. Selle töömaht loob eeldused koostööks ülikooliga, sest mida suurem on elanikkond, seda enam erinevat patoloogiat ette tuleb. See määrab arsti pädevuse ja on oluline noorte õpetamisel. Omalt poolt avaldas Riikjärv lootust, et koostöölepe innustab doktorikraadi omandama paljusid kolleege (praegu on doktorikraadi kaitsmine käsil neljal arstil) ning tulevikus omab kraadi iga osakonnajuhataja.

„Allkirjaga lepingule kaasneb vastutus,“ ütles dr Riikjärv, „ning eelkõige on see vastutus arstide kvalifikatsiooni ja pediaatrililise teadusarengu eest.“ Lepingu allkirjastamisel ütles ülikooli rektor Alar Karis, et vastutusel on alati kaks poolt. Leping annab ka lastehaiglale õiguse pöörduda ülikooli poole abi saamiseks – ja seda tuleb teha tihedamini. Teadustööga tegelemine annab julguse mitte karta „kohtumist Tundmatuga“, julguse lahendada ülesandeid natuke teistmoodi, kui seda seni on tehtud.