Uudised!

Orm Porosaar: "Kui millegi üle uhke olla, siis selle, et tööd on õnnestunud teha palju"

12.02.2019

Med24 avaldas intervjuu Tallinna Lastehaigla lastekirurgi Orm Porosaarega, kes pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.

Pälvisite Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Kuidas uudisest kuulsite?
Tulin hommikul tööle nii, et polnud aimugi. Keegi kolleegidest siis avas arvuti ja seal oli nimekiri. Ei midagi enamat.

Kas teate, kes teid esitas?
Arvan, et see tuli meie oma süsteemist. Taotlesime seda märki ühele Soome kirurgile, kes on meil käinud paarkümmend aastat abiks. Temale tegime juba teise taotluse, ma väga lootsin, et ta saab, aga paraku pandi mind temaga kokku ja tuli minule. Mul on sellest natuke kahju.

Mida peate ise oma karjääri seni suurimateks saavutusteks või mille üle ise kõige rohkem uhkust tunnete?
Ma ei ole teinud ühtegi sellist operatsiooni, mida pole varem tehtud. Ainult väikeseid muudatusi oleme teinud. Lastehaiglas alustasin tööd 1984. aasta 1. septembril. See on küllaltki pikk aeg üht tööd teha. Osakonnajuhatajaks sain 2002. aastal. Ka see on juba üsna pikk aeg. Tööd on olnud palju. Kui millegi üle uhke olla, siis selle üle, et on õnnestunud palju tööd teha ja palju suuri eksimusi pole südamele jäänud.

Palun rääkige oma tööst lastehaiglas.
Lastekirurgia on küllaltki marginaalne eriala. Kui aastas sünnib 10 000-12 000 last ja lapsi lõigatakse kahes haiglas – Tartu ülikooli kliinikumis ja Tallinna lastehaiglas –, siis see lõikuste arv pole väga suur. Võibolla on paar tuhat haiget aastas. Hinnatud ja kuulus Soome lastekirurg professor Ilmo Louhimo kirjutas oma väga personaalses raamatus lastekirurgia kohta nii, et 30% on kubemekirurgiat ja siis kõike muud. Tegelikult seda tõelist lastekirurgiat, nii Soomes, kus on 5,5 miljonit inimest kui Eestis, kus on 1,3 miljonit inimest, on väga vähe. Nii nagu mina olen käinud õppimas Soomes, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal, käivad Soome kirurgid ise täpselt samamoodi end teistes riikides täiendamas.
Mida mina teen? Kõike, mida lastekirurgia endas sisaldab. Täiesti eraldi eriala on kardiokirurgia. Sellest tehakse osa asju meil, osa Tartus ja suur osa läheb Soome. Ka neurokirurgia on eraldi. Need on sellised erialad, kuhu tavalisel lastekirurgil pole mõtet oma nina toppida.

Milline praegu Eestis olukord lastekirurgidega on?
Sama olukord nagu meditsiinis üldiselt. Eakaid arste on tohutult. Kolleegid, kellega siin 1984. aastal kohtusime, olid siis kõik noored mehed ja tahtsid hirmsasti tööd rabada. Nüüd on alla 60-aastaseid ainult kolm. Õnneks on meile tulemas üks noor tubli mees, kes alustab tööd 1. septembrist. Praegu on ta veel resident. Olukord on väga nutune, sest ükskõik, kui hea see noormees ka on, ei jõua ta kogu seda tööd ära teha. Sel juhul tuleb mingeid asju hakata kokku panema naabruses oleva Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga.

Kui Tallinna haigla tuleb, siis kui selge on, mis saab lastehaiglast? Kas see jääb siia või kolitakse kõik kokku Lasnamäele?
Minul pole selle kohta mitte midagi teada, aga siin on meil kõik olemas. Kui nüüd mõelda, kui palju raha on sellesse majja pandud… Äsja ehitati Norra rahadega Laste Vaimse Tervise keskus. Meil on väga  korralik operatsiooniplokk. Kõrvalmajas on nende erialade spetsialistid, kelle abi teinekord vajame – näiteks kopsukirurg, neurokirurg, veresoontekirurg, onkoloog. Kopsukirurgiat ei tee meie sel lihtsal põhjusel, et neid haigeid pole piisavalt. Mis kogemusest saab rääkida, kui neid patsiente on 1-2 aastas. Ei ole mõtet leiutada jalgratast, kui kõrvalmajas tegeletakse sellega iga päev.
Seda kooslust lahutada oleks äärmiselt rumal. Aga on hullemaidki asju tehtud. Kui juba uued ruumid on käes, siis enam ei hakka mitte keegi rääkima sellest, kui palju miljoneid oli siia majja investeeritud. Õnneks pole see kõik enam minu probleem. Minu pension liigub koguaeg eest ära, aga saabub aastal 2025, kui Tallinna haigla peaks valmima. Siis on mul võimalus teha valik.

Mis mõtted teil sellega seoses on?
Ma ei mõtle nii palju ette. Sinnamaani tuleb elada. Tervis on kõige tähtsam ja kui see vastu peab, siis kaalun. Meile tulev noor kirurg vajab paljudes asjades abi veel aastaid. Näiteks teatud asju teeme 10-15 aastas, mis tähendab, et kogemus ei tule kiiresti. Paljusid asju ei saagi üksinda teha. Eks selle aja peale on teoreetiliselt võimalik, et saame veel mõne hea noore inimese, kes tahab pühenduda ja palju tööd teha. Veel jõuaks, sest residentuur kestab viis aastat. Kui võtaksime 2019. aastal residentuuri ühe inimese ja 2020 teise, siis nemad oleksid n-ö valmis 2024. ja 2025. aastaks. Selline kolmik oleks juba arvestatav jõud.

Kuidas residentuurikohtadega on?
Seltsi juhatuse käest küsitakse, kui palju on vaja, aga mitte alati ei lähe see nii, nagu tahame. Näiteks, kui on meie mõttes kehv aasta, siis pole ühtegi kanditaati. On ka alustatud lastekirurgia residentuuri, kuid mindud teisele erialale.

Miks te ise tegite kunagi sellise valiku, et just lastekirurgia?
See tuli täiesti loomulikku rada pidi, kuna läksin õppima lastearstiks. Sain juba 4. kursusel aru, et lastearstina ma tööle hakata ei taha. Siis läksin ühe juhtiva lastekirurgi Udo Reino juurde ja küsisin naljaga pooleks, kas tal on abi vaja. Ta vastas, et on vaja inimest, kes konksu hoiab, et ta saaks lõigata. Ütlesin, et olen just parajasti tugev, et konksu hoida. Niipalju, kui ülikooli muude ainete kõrvalt aega oli, ma seal ikka käisin. Kirurgia tsüklites küsisin loa minna Udo Reino juurde, et teda abistada. Üldiselt oldi mõistvad. Hakkasin tema kõrval õppima kuskil 1981. või 1982. aastal. See tuli kuidagi loomulikku teed pidi. Mulle meeldis see, mida seal tehti ja meeldisid need inimesed.
Meie ajal kestis internatuur ühe aasta ja siis pidid olema valmis arst. Olen tänapäeva noorte peale heas mõttes kade, sest nad saavad nii hea hariduse. Nad saavad viis aastat õppida.
Tookord oli töökohta valida palju keerulisem kui tänapäeval. Küsisin peale õpinguid dotsent Reinolt, mis must saab ja ta ütles, et ärgu ma muretsegu. Sõitsime koos Tallinnasse, tulime lastehaigla uksest sisse ja Reino ütles, et see poiss tuleb nüüd siia tööle. Nii läkski.

Kuidas on eriala nende rohkem kui 30 aastaga muutunud?
Areng on olnud nii tohutu, et kui tagasi vaadata, siis tundub isegi kohati imelik, mis siis toimus. Siin oli oluliselt rohkem palateid ja need olid 4-5 voodiga. Haigeid oli kordades rohkem kui praegu. 50-70 haiget sees polnud mingi ime.
Meie töö pole niivõrd muutunud. Apenditsiit on apenditsiit, song on song. Muutunud on näiteks see, et songahaiged, kes varem olid nädala sees, tulevad nüüd hommikul ja lähevad peale lõunat koju. Pimesoolelõikusega patsient ei läinud enne koju, kuni õmblused olid välja võetud, aga nüüd saavad paljud, kellel on tavaline mittetüsistunud vorm, 3-4. päeval koju.
Kõige suurem hüpe on toimunud laparoskoopilise kirurgia suunas. Suurte haavade asemel tehakse kolm sentimeetrist haava, viiakse sisse kaamera ja kaks tööriista. Me tasapisi üritame samuti selle ree peale saada. On selge, et inimene, kes on juba pensioni lähedal, neid asju enam tegema ei hakka. Aga noored saavad juba teistes haiglates õppides algkogemuse kätte ja tahavad teha. Praegu on probleem selles, et selleks on vaja tervet meeskonda. Olen kindel, et 10 aasta pärast on laparoskoopilist kirurgiat kordades rohkem kui praegu, sest noored inimesed on uue mõtlemisega. Olekski kurb, kui järgmised põlvkonnad poleks paremad kui eelmised. Siis puuduks progress.

Kuidas patsiendid teie juurde jõuavad?
Valdav enamus asju on plaanilised. Kui välja jätta pimesool, pitsunud song ja veel mõned asjad, siis ei jäägi ägedaid asju palju järgi. Ülejäänuid on harvem. Näiteks soole läbimatust ja alakaaluliste vastsündinute soolenekroose. Kui need välja jätta, siis ülejäänud on plaaniline töö, mis käib nagu igal pool mujal. Haige saab perearstilt saatekirja, tuleb meie polikliinikusse, kus vaadatakse üle. Vajadusel jääb perearstile jälgimisele.

Kas teil on perearstidele mingisuguseid soovitusi?
Ma pole perearstide suhtes üldse kriitiline. Meie eriala on väga marginaalne. Lapsi ja lastehaigusi on palju. Me ei saa eeldada, et perearstist saaks spetsialist lastekirurgia diagnostika alal. Kui keskmisel perearstil on 1500-2000 inimest nimistus, siis kui palju on seal lapsi, kel on selliseid probleeme? Võibolla pole aastas ühtegi. Ja mis otsustusvõimet me perearstilt siis ootame? Selleks see lastehaigla siin ongi.

Kas näete oma erialal mõtet ka e-konsultatsioonil?
Praegusel hetkel selle järgi vajadust ei näe. Võibolla sellepärast, et ma ei tunne seda. Kui tunneksin ja saaksin aru, et see teeb olukorra kuidagi palju paremaks, siis vahest oleks sel oma mõte. Kirurgias on palju asju, mida pead oma silmaga vaatama ja käega katsuma. Kasvõi tavaline song, sest võimalusi võib olla mitmeid.

Presidendi veebilehel oli kirjas, et tegele aktiivselt teaduse- ja lastekirurgia alaste arenguprojektidega. Mis on teil praegu töös?
Teaduse tegemine on võibolla liialdus, sest seda pole meie oludes praktiseerival kirurgil võimalik teha. Teadust ei saa ka nii teha, et töötad kella kolmeni ja siis hakkad veel väsinuna pihta. Me katsume pidevalt oma tööd analüüsida, kuid see on retrospektiivne ehk vaatame tagantjärgi, mida oleme teinud, ja võrdleme, mida on tehtud näiteks Helsingis või mujal. Siis saame oma tööd korrigeerida.
Mõne projekti osas tuleb meie poolt teinekord idee. Näiteks tahaksime patsiendile aja kokkuhoiu mõttes teha vastuvõtte, kus on korraga kohal mitme eriala spetsialistid. Nende kokkupanemine on keeruline. Patsiendi jaoks on see kahtlemata palju mugavam, kuid arst peab oma tööd palju paremini planeerima. Sellest aastast on haigekassa sellise teenuse avanud ja ka rahastab seda. Meil toimuvad juba aastaid uromiitingud – seal on meie haigla nefroloog Ülle Toots, vastsündinute osakonnast Ilona Neupokojeva ja mina. Juurde pole keelatud tulla kellelgi, kes tahab rääkida oma haigest või lihtsalt kuulata. Residentidele on see pehmelt öeldes soovituslik.
Madis Filippov